Sünnitusjärgne depressioon: kuidas ära tunda, millal otsida abi ja kust abi leida

Esimesi nädalaid vastsündinuga kirjeldatakse sageli kui õnneaega. Paljude emade jaoks on selles aga ka hirmu, üksildust ja kurnatust, millest enne sünnitust kuigi palju ei räägitud. Kui tunned end tuimana, ärevana, vihasena või oma beebist eemal olevana, kui iga päev tundub lihtsalt üleelamisena, ei tähenda see, et oled läbi kukkunud.

Võimalik, et tegemist on sünnitusjärgse depressiooniga. See on ravitav terviseseisund ning abi on olemas.

Sünnitusjärgne depressioon ei näita, kui väga sa oma last armastad või kui hea lapsevanem sa oled. Toetuse küsimine ei ole nõrkus. See on hoolitsus nii enda kui ka oma pere eest.

Sünnitusjärgne depressioon on levinud, kuid jääb sageli märkamata

Hinnanguliselt kogeb pärast sünnitust depressiooni 10-15% emadest. Tegelik osakaal võib olla suurem, sest paljud ei räägi oma enesetundest kellelegi. Takistuseks võivad olla häbi, hirm teiste hinnangu ees või mõte, et peaks lihtsalt rohkem pingutama.

Postpartum depressioon ehk sünnitusjärgne depressioon võib alata juba raseduse ajal, esimestel sünnitusjärgsetel päevadel või alles mitme kuu pärast. See ei väljendu alati pidevas nutmises. Mõni ema tunneb lakkamatut ärevust, teine tuimust, eemaldumist, ärritust või tunnet, et ta ei tunne iseennast ära.

Võid last toita, käia tervisekontrollides, võtta külalisi vastu ja panna sotsiaalmeediasse naeratava pildi. Kõrvaltvaatajale võib kõik paista korras. Seesmiselt võib aga järgmise tunni üleelamine tunduda raske.

Sünnitusjärgne depressioon võib tekkida igal emal, sõltumata vanusest, sissetulekust, peresuhetest, kultuuritaustast või sellest, kas rasedus oli planeeritud. Meeleoluhäired pärast lapse sündi võivad puudutada ka partnereid ja lapsendajaid, kuid siin keskendume eelkõige emade kogemusele.

Beebi blues vs sünnitusjärgne depressioon

Paljudel emadel esineb pärast sünnitust niinimetatud beebi blues. Hormonaalsed muutused on kiired, uni on katkendlik, keha taastub sünnitusest ning kogu senine elu on korraga teistsugune. See on suur koormus.

Beebi blues algab enamasti mõni päev pärast sünnitust ning võib väljenduda nutuhoogude, ärrituvuse, meeleolukõikumiste, ülekoormatuse ja ärevusena. Tavaliselt taandub see iseenesest umbes kahe nädala jooksul.

Erinevus teemal beebi blues vs sünnitusjärgne depressioon ei seisne selles, kas sa nutad või mitte. Oluline on sümptomite kestus, tugevus ja see, kas enesetunne hakkab tasapisi paranema või muutub järjest raskemaks.

Beebi blues on tavaliselt selline:

• Algab esimestel sünnitusjärgsetel päevadel.
• Leeveneb enamasti kahe nädala jooksul.
• Tuleb lainetena ega ole kogu aeg ühtviisi tugev.
• Ei takista üldjuhul igapäevaste toimetustega hakkamasaamist.
• Võib paraneda puhkuse, söömise, läheduse ja praktilise toe abil.

Sünnitusjärgse depressiooni sümptomid võivad olla järgmised:

• Sümptomid kestavad kauem kui kaks nädalat.
• Masendus või ärevus süveneb aja jooksul.
• Igapäevaste toimingutega hakkamasaamine tundub üle jõu käiv.
• Raske on süüa, magada, pesta või kodust väljuda.
• Tunned end beebist eemal või ehmud oma mõtete pärast.
• Miski, mis varem pakkus lohutust või rõõmu, ei huvita enam.

Kui mõtled, kas sinu enesetunne on üldse piisavalt raske, et abi otsida, on see juba piisav põhjus kellegagi rääkida. Kriisini ei pea ootama.

Sünnitusjärgse depressiooni sümptomite kontrollnimekiri

Sünnitusjärgne depressioon sümptomid võivad inimeseti olla väga erinevad. Mõni ema tunneb sügavat kurbust, teine peamiselt ärevust, viha, rahutust või emotsionaalset tühjust.

Võid ära tunda ühe märgi või mitu. See kontrollnimekiri võib aidata sõnastada seda, mis on raskeks muutunud:

• Püsiv kurbus, nutusus, tühjusetunne või lootusetus.
• Huvi kadumine tegevuste vastu, mis varem meeldisid.
• Raskus beebiga sidet luua või tunne, et oled temast emotsionaalselt kaugel.
• Tugev süü-, häbi- või väärtusetusetunne.
• Mõte, et oled halb ema, isegi kui teed iga päev oma parima.
• Söögiisu muutused, näiteks sööd vaevu midagi või sööd lohutuseks.
• Unetus ka siis, kui beebi magab ja sul oleks võimalik puhata.
• Väga sügav väsimus, mis on enamat kui tavapärane värske lapsevanema kurnatus.
• Eemale tõmbumine partnerist, perest või sõpradest.
• Keskendumisraskused, otsustusvõimetus või unustamine.
• Pidev hirmutunne, kihutavad mõtted või kartus, et midagi halba juhtub.
• Vihahood, kannatamatus või ärrituvus, mis ei ole sulle tavapärane.
• Lõksus olemise, tuimuse või toimetulematuse tunne.
• Mõtted enda või lapse kahjustamisest või soov lihtsalt kaduda.

Kõik pealetükkivad mõtted ei tähenda, et sooviksid oma lapsele haiget teha. Sünnitusjärgne ärevus võib tekitada hirmutavaid ja soovimatuid kujutlusi just seetõttu, et lapse turvalisus on sulle väga tähtis. Ent enda või lapse kahjustamise mõtted vajavad kiiret professionaalset tuge. Räägi sellest kellegagi juba täna.

Millal tuleb otsida vältimatut abi

Kui kardad, et võid ennast või kedagi teist kahjustada, helista kohe numbril 112 või pöördu lähima haigla erakorralisse vastuvõttu. Ära jää nende mõtetega üksi.

Kui vajad kohe kellegagi rääkimist, võid pöörduda ka emotsionaalse toe telefonile 116 123. Perearsti nõuandeliin 1220 aitab selgitada, kuhu tervisemure korral edasi pöörduda.

Harva esinev, kuid raske seisund on sünnitusjärgne psühhoos. Selle tunnusteks võivad olla segasus, väga tugev rahutus, teistele märkamatute häälte või kujutiste kogemine, paranoia või tegelikkusega mitte kooskõlas olevad uskumused. See on erakorraline olukord. Helista 112 või mine viivitamatult erakorralisse vastuvõttu.

Mis põhjustab sünnitusjärgset depressiooni?

Küsimusele, mis on depressiooni või sünnitusjärgse depressiooni põhjus, ei ole üht vastust. Tavaliselt kujuneb see bioloogiliste muutuste, emotsionaalse pinge, varasemate kogemuste ja vastsündinu eest hoolitsemise igapäevase koormuse koosmõjul.

Raske sünnitus ei tähenda automaatselt depressiooni. Samuti ei kaitse terve beebi või pealtnäha hästi sujuv sünnitus selle eest. Mõned olukorrad võivad siiski tõenäosust suurendada.

Sünnitusjärgse depressiooni riskifaktorid

• Varasem depressioon, ärevushäire, trauma või bipolaarne häire.
• Depressioon või ärevus raseduse ajal.
• Meeleoluhäirete esinemine lähisugulastel.
• Hirmutav, traumaatiline või tüsistustega sünnitus.
• Enneaegne laps või vastsündinu ravi vastsündinute intensiivravi osakonnas.
• Imetamisraskused või keeruline sünnitusjärgne taastumine.
• Praktilise või emotsionaalse toe puudumine.
• Pinged paarisuhtes, konfliktid või lähisuhtevägivald.
• Rahamured, ebakindel elukoht või tööga seotud stress.
• Planeerimata rasedus või vastuolulised tunded lapsevanemaks saamise suhtes.
• Perfektsionism ja surve teha kõike „õigesti”.
• Tugev tundlikkus hormonaalsete muutuste suhtes, näiteks raske PMS või varasemad meeleolumuutused hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamisel.

Unepuudus võimendab peaaegu kõiki sümptomeid. Sama teeb ka üksildus. Ema, kes pole päevi ühegi täiskasvanuga päriselt vestelnud, võib hakata uskuma, et ainult temal on nii raske. Tegelikult ei ole ta üksi.

Miks paljud emad abi ei küsi?

Suurim takistus on sageli häbimärgistamine. Värskeid emasid ümbritseb sõnum, et nad peaksid olema tänulikud, õnnelikud, säravad ja beebiga kohe tugevalt seotud. Kui tegelikkus on teistsugune, võib häbi kiiresti võimust võtta.

Võid mõelda: „Ma peaksin ju õnnelik olema.” Või: „Teised emad saavad hakkama, miks mina ei saa?”

Need mõtted ei tõesta, et oled ebapiisav. Need võivad olla märgid sellest, et sul on raske.

Hirm hinnangute ees võib samuti olla tugev. Mõni ema kardab, et ämmaemand, perearst, vaimse tervise õde või lastekaitsetöötaja peab teda sobimatuks emaks. Mõni kardab isegi lapse äravõtmist.

Abi otsimine sünnitusjärgse depressiooni tõttu ei tähenda, et laps võetakse perelt ära. Spetsialistide eesmärk on toetada peret ning hoida nii vanem kui laps turvaliselt. Aus rääkimine depressioonist, ärevusest, hirmutavatest mõtetest või kurnatusest aitab enamasti jõuda sobiva abini. Abi küsimine näitab hoolivust ja vastutustunnet.

Sünnitusjärgne depressioon võib jääda märkamata ka seetõttu, et see ei näe alati välja nagu kurbus. Ema võib öelda, et on „lihtsalt väsinud”, kurta peavalude üle, püüda väga rangelt kõike kontrollida või olla pidevalt pinges. Tegemist võib olla sünnitusjärgse ärevuse, depressiooni või mõlemaga.

Kuidas saada abi pärast sünnitust?

Sa ei pea oma lugu täiuslikult sõnastama. Piisab ühest lausest: „Ma ei tule pärast lapse sündi hästi toime.” Või: „Kardan, et mul võib olla sünnitusjärgne depressioon.”

Alusta perearsti, ämmaemanda või tervishoiutöötajaga

Perearst, ämmaemand, naistearst või vaimse tervise õde võivad olla head esimesed kontaktid. Nad saavad hinnata sinu enesetunnet, arutada ravivõimalusi, vajadusel kontrollida kehalisi põhjuseid, näiteks aneemiat või kilpnäärme talitluse häireid, ning suunata psühholoogi, psühhiaatri või muu spetsialisti juurde.

Püüa võimalusel kirjeldada, kui kaua sümptomid on kestnud, kuidas need mõjutavad und ja igapäevaelu ning kas sul esineb hirmutavaid mõtteid. Kui rääkimine tundub raske, võta vastuvõtule kaasa partner, lähedane inimene või kirjuta oma mõtted enne üles.

Küsi EPDS testi kohta

EPDS test ehk Edinburghi sünnitusjärgse depressiooni skaala on lühike küsimustik, mida kasutatakse võimaliku sünnitusjärgse depressiooni ja ärevuse märkamiseks. Seda võidakse pakkuda raseduse jälgimisel või pärast sünnitust ning küsimustiku versioone leiab ka enesehindamiseks.

EPDS ei pane diagnoosi ja üks tulemus ei kirjelda kogu sinu olukorda. See võib siiski aidata märgata, et vajad professionaalset tuge, eriti kui oled oma enesetunnet seni pisendanud.

Räägi perinataalse vaimse tervise spetsialistiga

Raseduse ja sünnitusjärgse ajaga seotud meeleoluhäirete kogemusega psühholoog, nõustaja, psühhiaater või terapeut võib palju muuta. Abi võib saada perearsti saatekirjaga, vaimse tervise keskuse kaudu või erapraksisest.

Kui uurid, kus saada abi sünnitusjärgse depressiooni korral, küsi suuniseid oma perearstikeskusest, ämmaemandalt või kohaliku haigla naistekliinikust. Usaldusväärset vaimse tervise teavet ja nõustamisvõimalusi leiab ka Peaasi.ee kaudu.

Toetusgrupid, nii kohtumiste vormis kui veebis, võivad pakkuda suurt kergendust. Kui teine ema ütleb: „Mul oli ka nii,” väheneb üksildustunne sageli juba selle hetkega.

Sünnitusjärgse depressiooni ravi toimib

Üksi kannatamise eest ei anta auhinda. Sünnitusjärgne depressioon ravi on tõhus ning paljud emad tunnevad end sobiva toe, aja ja ravi abil märgatavalt paremini.

Teraapia

Vestlus- ja psühhoteraapia on sageli üks esimesi ravivõimalusi. Häid tulemusi annavad näiteks kognitiiv-käitumisteraapia ja muud struktureeritud teraapiavormid, mis aitavad märgata kurnavaid mõttemustreid, tulla toime ärevusega ning leida praktilisi viise rasketeks hetkedeks.

Abi võib olla ka paariteraapiast või teraapiast, mis keskendub suhete muutumisele, leinale, konfliktidele ja toetuse puudumisele.

Teraapia ei pea keerlema ainult beebi ümber. Sina oled terviklik inimene. Sinu keha, identiteet, suhted, sünnituskogemus, viha, hirmud ja lootused väärivad samuti tähelepanu.

Ravimid

Mõõduka või raske sünnitusjärgse depressiooni korral võivad antidepressandid olla oluline osa ravist. Sageli kasutatakse SSRI-rühma ravimeid ning mitmeid neist saab arsti hinnangul kasutada ka imetamise ajal.

Perearst või psühhiaater selgitab ravimi võimalikku kasu ja kõrvaltoimeid, arvestab sinu varasemat vaimset tervist ning imetamisega seotud küsimusi. Ravimeid ei tasu omal käel järsult alustada ega lõpetada. Ravimata depressioon mõjutab samuti nii ema kui pere heaolu.

Tugigrupid ja praktiline abi

Tugigrupp ei asenda kiiret meditsiinilist abi, kuid võib olla väga oluline lisatugi. Mõnes grupis on beebid kaasa oodatud, nii ei pea korraldama lapsehoidu. Veebikohtumised sobivad neile, kes ei saa kodust hästi välja, imetavad sageli või on lihtsalt liiga väsinud, et kuhugi sõita.

Ka praktiline abi on päriselt oluline. Naaber, kes toob sooja toidu, õde, kes paneb pesu masinasse, või sõber, kes hoiab last seni, kuni sa duši all käid, ei tee tühist asja. Kurnatud inimese jaoks võib see olla määrava tähtsusega.

Elustiilimuutused toetava lisana

Liikumine, uni, regulaarne söömine ja kontakt teiste inimestega ei ravi depressiooni üksinda. Keegi ei tohiks jätta muljet, et jalutuskäik ümber kvartali lahendab kõik. Küll aga võivad need tegevused toetada taastumist koos teraapia, ravimite ja muu abiga.

Alusta võimalikult väikeselt:

• Kümme minutit õues koos vankriga.
• Uinak ajal, mil keegi teine last vaatab.
• Korralik söögikord küpsiste ja jahtunud kohvi asemel.
• Üks aus sõnum usaldusväärsele inimesele.
• Regulaarne kontakt mõne teise täiskasvanuga.
• Abi vastuvõtmine ilma vabandamata, et kodu ei ole korras.

Väikesed sammud on samuti sammud.

Kuidas aidata sünnitusjärgse depressiooniga inimest?

Partnerid, lähedased ja sõbrad tahavad sageli aidata, kuid ei tea, mida öelda. Alusta kuulamisest, ilma et püüaksid tunnet kohe parandada või selgitada.

Küsi otse: „Kuidas sul päriselt läheb?” Seejärel oota. Ära täida vaikust kiirustades oma sõnadega.

Kui mõtled, mida teha kui sünnitusjärgne depressioon on tabanud sinu lähedast, keskendu rahulikule ja järjepidevale toele:

• Õpi tundma sünnitusjärgse depressiooni märke ning võta muutusi tõsiselt.
• Ütle: „Ma usun sind” ja „See ei ole sinu süü”.
• Väldi lauseid nagu „Aga laps on ju terve” või „Sa peaksid seda aega nautima”.
• Hoia last, et ema saaks magada, süüa, pesta, jalutada või teraapias käia.
• Paku konkreetset abi. „Toon teisipäeval õhtusöögi” on parem kui „Anna teada, kui midagi vajad”.
• Julgusta pöörduma perearsti, ämmaemanda või vaimse tervise spetsialisti poole.
• Paku, et helistad koos temaga, istud kõne ajal kõrval või lähed soovi korral vastuvõtule kaasa.
• Küsi uuesti ja uuesti, mitte ainult ühe korra.
• Kui ta räägib enda või lapse kahjustamisest, otsi viivitamata erakorralist abi.

Ära pisenda viha, paanikat, eemaldumist või tuimust ainult sellepärast, et inimene ei nuta nähtavalt. Depressioon ei ole alati vaikne ega äratuntava näoga.

Ka sina väärid hoolt

Emaks saamine ei tähenda, et peaksid iseenda ära kaotama. Sul on lubatud abi vajada. Sul on lubatud öelda, et sa ei naudi iga hetke. Sul on lubatud tunda keerulisi tundeid sünnituse, imetamise, oma keha, paarisuhte ja täiesti muutunud elu suhtes.

Sünnitusjärgne depressioon võib panna tuleviku paistma lootusetu ja muutumatuna. See ei räägi tõtt. Abi, ravi, aja ja toetusega on võimalik paraneda.

Sünnitusjärgne depressioon ennetamine ei tähenda, et peaksid suutma kõike kontrollida. Riski võivad vähendada varajane abi otsimine, puhkuse võimaldamine, aus rääkimine oma enesetundest ja usaldusväärse tugivõrgustiku loomine juba raseduse ajal või kohe pärast sünnitust.

Sa ei pea abi välja teenima sellega, et olukord läheb veel halvemaks. Räägi täna ühe inimesega. Perearsti, ämmaemanda, partneri, sõbra või emaga, kes tundub sind mõistvat.

Abi küsimine teeb sinust tugevama ema, mitte nõrgema.